algriim – sõnade algushäälikute kordus ühes värsireas. Algriimi liigid on alliteratsioon ja assonants.
alliteratsioon – sama kaashääliku kordamine sõnade alguses luulereas tuul peksab paate (Saar 1985: 42-43) kui on lahti suve silmad (Raud 1980: 80) assonants – sama täishääliku kordamine sõnade alguses luulereas vägivald armastab vabadust (Rummo 1999: 152) ei pidet, ei sihti (Saar 1985: 42-43) lõppriim – sõnade riimumine luulerea lõpus kui päike metsa säratab ja pesas linde äratab (Raud 1980: 104) värss – luulerida kõnnin tänaval ja elu juhtub vastu (Ahi 2012: 17) stroof – luuletuse salm kõnnin tänaval ja elu juhtub vastu ma teretan, sest olen viisakas. kuid tema läheb mööda ja veel varba peale astub eh, ei teagi, mida mõelda, miks ja kas. (Ahi 2012: 17) epiteet – nimisõna ees olev kirjeldav sõna ninna lööb lainete soolakat hõngu (Saar 1985: 42-43) |
metafoor – varjatud võrdlus, sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses
peidame ennast sõnadepõhku (Saar 1985: 42-43) võrdlus – kõnekujund, milles kaht nähtust kõrvutatakse mingi ühistunnuse alusel sõnu kui sõklu puistame õhku (Saar 1985: 42-43) isikustamine ehk personifikatsioon – loodusnähtustele, esemetele ja abstraktsetele mõistetele elusolendi omaduste ja võimete omistamine tuul peksab paate (Saar 1985: 42-43) kalambuur – sõnamäng Kus ei ole pead, on peatus. Tegemata teod on teotus. (Raud, viidatud Neithal 1999: 63 kaudu) kordus – sõna või värsi kordamine ja elu läheb mööda mööda mööda (Ahi 2012: 17) parallelism – ühe ja sama mõtte kordamine teiste sõnadega, mõttekordus meiegi keel on mõistmatu tihti, räägime mööda, ei pidet, ei sihti (Saar 1985: 42-43) |